Astrid Nõlvak ja Krista Citra Joonas
Põhjamaine hommikumuusika.
8. oktoobril toimus ajaloolises Suurgildi hoones Astrid Nõlvaku ja Krista Citra Joonase õhtukontsert. Astrid Nõlvak, tuntud ka kui Hiiumaa Pärimusmuusika festivali eestvedaja, jättis seekord karmoška ja kitarri koju ning musitseeris kromaatilise kandle peal. Krista Citra Joonase teekond muusikuna on teda viinud nii Eesti kui Šveitsi akadeemiatesse ning juba aastaid õpib ta Mumbais India klassikalist raaga muusikat. Kontserdil mängis ta erinevaid bambusfööte (ing k bansurit).
Kontserdil sai kuulda nii uuemaid kui vanemaid lugusid, rahvamuusikat ja omaloomingut. Avalugu “Soome pulmamarss” juhatas kontserdi mõnusa kergusega sisse. Järgmisena tulid esitusele kaks Astridi kirjutatud teost, mille järgi tantsiti tantsupidudel “Puudutus” (2014) ja “Minu arm” (2019): “Mõtisklus”, mis on tuntud ka kui “Põlvest põlve”, ning “Õhtu labajalg”. Bansuri andis põlistele eesti lugudele hoopiski salapärase ja idamaise hõngu. Tema improvisatiivsed meloodiad ning elavad kulminatsioonid täiendasid kandle tagasihoidlikku, puhast ja helget kõlapilti.
Huvitaval kombel sündis Krista Citra Joonase esimene omaloominguline lugu kannelde ehitamisele pühendunud pillimeistri Rait Pihlapi ärklitoas improviseerides ning sai selle järgi ka oma nime “Ärklituba”.
Lisaks instrumentaalpaladele sai publik kuulda ka Astrid Nõlvaku helisevat lauluhäält. Erinevate pillide õpetamise ja mängimise kõrvalt ei ole talle võõras ka laulukirjutamine ega laulmine. Paljud ei saa öelda, et on käinud Eestit esindamas Eurovisiooni lauluvõistlusel, kuid ansambel Neiokõsõ koosseisus 2004. aastal Astrid seda tegi ning Istanbulis esitati koos laulu “Tii”. Suurgildi kontseril oli kuulda nii Astridi enda kui ka Eesti luuletaja Sulev Olli ning vendade Johansonide sügavaid eestikeelseid sõnu. Laul “Armastus” tuli Astridi sõnul esitusele alles kolmandat korda, kuigi on olemas olnud juba umbes 20 aastat. Suurgildi publik sai olla uhke kolmas.
Nii nagu alustati ka lõpetati, aga seekord mitte Soome, vaid Rootsi pulmamarsiga. Kuigi kontsert oli kestnud juba tund aega, tuli publiku soovil ettekandele ka kõikidele eestlastele tuntud “Ukuaru valss”, mis võttis nii mõnegi kuulaja silmad vesiseks.
Bambusflööt ja kromaatiline kannel – üsna omapärane kooslus. Segu India soojusest ja Eesti kargusest. Järjekordne näide sellest, et kromaatilist kannelt võib kasutada väga erinevates kossseisudes ja muusikažanrites. Loodan, et duo jätkab selliste muusikaliste tundide andmist, sest vihmase ja külma ilmaga on nende lihtne, meditatiivne ja helge muusika hingele soojenduseks.
Marliis Miilimäe