22.10.2022
Publik trügis ettepoole, et kandlekontserti mitte ainult kuulda, aga ka esinejate graatsilist mängu näha. Kohe oli EMTA suures saalis algamas galakontsert. Kõik olid elevil, kohtusid kunagised kolleegid ja vanad sõbrad. Kontsert sai juba tekkinud sooja meeleoluga alata.
EMTA õppejõud Kristi Mühling, kes alustuseks lavale kutsuti, valgustas kuulajaid selle päeva tähtsuses – tänavu möödus 70 aastat kromaatilise kandle väljatöötamisest ja 20 aastat selle eriala EMTAsse tulekust.
Kui ühel hetkel muutus Eestis kandlele kromaatilisus vajalikuks, hakati erinevaid mudeleid välja pakkuma kuni 1952. aastal tegi pillimeister Väino Maala kromaatilise kandle, mida tänapäeval teame. Idee keeled lõikuma panna andis talle Eik Toivi, kes selle mõtte peale arvatavasti ukrainlaste banduurast eeskuju saades tuli. Eik Toivi õpilaseks sai tollal Els Roode, keda eesti kromaatilise kandle emaks kutsuda võime. Paljud praeguse aja professionaalid ja õpetajad ongi just Els Roode õpilased või juba kaudsemalt õpilaste õpilased. Jõudes kõrghariduse omandamise ikka, pidi Els aga hoopiski välismaale õppima minema, nii ka tema õpilased, kuni 2002. aastal avati EMTAs kandleklass.
Esimesena kõneles EMTA kandle eriala vilistlaste nimel 2007. aastal interpretatsiooni pedagoogika magistri lõpetanud Ella Maidre. Ta tõi oma jutus välja, kuidas tal Ruth Kuhiga esimeste sisseastujatena oli suur vastutus tõestamaks, et kandlel on koht kõrghariduses. Koos temaga tuli lavale ka Laura Lindpere ja kontserdi avas G. Tanieli “Tandem” Rondo capriccioso kahele kandlele. Õhtu jooksul kõlas ka lausa kolm esmaettekannet ( T.Kõrvits, B.Pärtel, K.Tuul). Kontserdi teises pooles oli laval lausa kromaatiliste kannelde 22-liikmeline orkester, mis esitas neli Eesti autorite lugu, nende seas ka kaks esmaettekannet. Enne kaht viimast lugu tänas Eesti Kandleliidu esimees Ann Kase kõiki, kes on aidanud kromaatilisel kandlel EMTAsse ja tänaseni jõudmist. Peale selle kuulutati kolmandat korda välja aasta kandleõpilane, kelleks sel korral pälviti Vanalinna Hariduskolleegiumis Tuule Kanni käe all õppiv pärimuskandlemängija Kertu-Liis Õnnis. Kertu-Liis tõi välja, et alati ei pea auhinna saamiseks rasket vaeva nägema, tuleb teha vaid seda, mida süda ütleb. Õhtu lõpetas kandleorkester E. Kapi Karjala-Soome tantsuga balletist “Kalevipoeg”. Kontsert oli südamlik ja ilusad kandlehelid jäid pikaks kõrvu kõlama. Kõlamaastik oli vaheldusrikas ja eriti põnevaks tegi õhtu esmaettekannete kuulmine.
Els Roode olevat olnud kunagi päris optimistlik kandle tuleviku suhtes, nagu kontserdilgi kuulda saime ja muidu teame, ei ole see optimistlik lootus hukka läinud. Meil on klassikalise- ja pärimuskandle õpe lasteaia tundidest kõrghariduseni välja. Meie artistid on jõudnud ka välismaa lavadele, pillimeistrid aina teevad pille juurde ja huvilisi jagub. Isegi kui kandletraditsioon vahepeal hääbus, mängivad seda pilli nüüd lapsed nii, nagu see oleks alati loomulik olnud.
Kertu-Liis Õnnis