Lahkunud on üks Eesti tuntumaid traditsioonilise kandle mängijaid, Heino Sõna. Heino sündis 5.02.1937 Võrumaal Urvaste vallas. Võru keel ja pillilood olid tallesüdame lähedased ka siis, kui ta enamVõrumaal ei elanud. Oma esimese õpetusekandlevallas sai Heino oma isalt, Karl Sõnalt, kes oli tuntud pigem lõõtsamehena. Seega oli Heino repertuaaris palju vanaaegseidpillilugusid, mis võisid kõlada juba tema isanooruspõlves. Suureks mõjutajaks noore pillimehe kujunemisel oli elu ja töö Otepääl, kus 1950.- 60. aastatel käis aktiivnekultuurielu. Heino haarati kohe muusikute punti – nii algas pillimehe elu, mis kestis kuni viimaste aastateni.
Heino teadmised endisaegsete mängumeesteja juhtumiste kohta on väärtuslikud ning tema mälestusi ja kandlelugusi on hulgaliselt talletatud nii Eesti Rahvusringhäälingufonoteeki kui Eesti Rahvaluule Arhiivi. Heino oli esimene, kes hakkas Eestis mängima elektrikannelt. See nuputati välja koos kitarrist Enn Purjega 1970–ndatel, kui Heino oli elama asunud Karksi-Nuia. Viimastel aastakümnetel tegi Heino palju koosmänge kitarrist Väino Eroga.
Igapäevaselt oli Heino tegev ehituses. Selles vallas töötas ta Otepääl, Karksi-Nuias ja Vasalemmas. Heinole oli oluliseks tema suur perekond ja kaunis kodu Karksi-Nuias. Nii nagu ta oli kirglik pillimängus, elas ta kirega kogu oma elu. Sarnaselt suhtus ta ka töösse.
Minu tutvus Heinoga algas tänu Eesti Folkloorinõukogu rahvakandlemängijate kaardistamise ja jäädvustamise projektile. Sealt edasi viis elu meid kokku arvukatel mängudel Viljandis, Tallinnas ja mujal. Heino oli hinnatud õpetaja August Pulsti õpistukorraldatud rahvapilli koduõppe projektis. Temalt saadud õpetust pean kalliks ja annan seda edasi oma õpilastele.
Lõpetan selle lühikese järelhüüde Heino Sõnaenda sõnadega: “Kallid sõbrad! Kõlagu eesti kannel teie hinges ja südames igavesti!”
Kallis Heino, ka Sina kõlad meie hinges ja südames igavesti!
Tuule Kann
muusik ja kandleõpetaja
Järelhüüe pärineb Eesti Folkloorinõukogu kodulehelt.