märts 16

Marliis Miilimäe: “Kromaatiline kannel 70: trio Kolm Kõla”

Foto: Vahur Lõhmus

Kontsertsarja “Kromaatiline kannel 70” kolmas kontsert toimus 12.märtsil kell 17:00 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi keskaegses tornis.

Ansambel Kolm Kõla tutvustas ennast kui ülemaailmset ansamblit. Armeeniast pärit Ara Yaralyan mängib Saksamaalt pärit kontrabassiga, Laura Lindpere mängib Soomes tehtud Eesti kromaatilist kannelt ning laulja Maria Väli on pärit Saaremaalt.

Kontserdi kava ühendasid erinevad muusikalised keskkonnad, milles üles kasvati, ning viis kuulajad nii popi-, folgi- kui jazzimõjutustega radadele.

Kontsert algas orginaalloominguga Maria sulest. Laul “Korduv uus” räägib aastaaegade vaheldumisest, mil kõik on samal ajal nii vana kui ka uus. Selge ja helisev eesti keel koos maitseka saatega lausa paitas kõrvu! Kontsert läks edasi armeenia rahvamuusikaga ning esitusele tuli reibas armeenia rahvatantsude poppurii ning kontserdi lõpupoole sai kuulata ka ”Vihmasabinat”.

Lisaks armeenia rahvamuusikale sai kontserdil kuulata nii Laura Mvula kui Joni Mitchell`i loomingut. Improvistasiooni numbriks palus ansambel abi publikult, kes improvisatsiooni teema jaoks märksõnu otsisid. Lõpuks sai kohapeal väljamõeldud lugu nime “Võitlus kevadiste vetega” ning oli näha, et mängijad ise tõeliselt naudivad muusika loomist.

Kolm Kõla palus publikul järgmisena arvata, mis lugu nad mängima hakkavad. Maria Väli võttis välja suupilli klaveri ning kõlama hakkas Arvo Pärdi “Ukuaru valss”. Kontserdi kava pakkus iga numbriga üllatusi!

Kuigi kannel, kontrabass ja hääl on kõik väga erinevad instrumendid, kõlasid nad koos väga harmooniliselt ja rahustavalt. Küll aga oleksin tahtnud rohkem kuulda kandle kõlavaid soolosid, eriti kui kontsert oli pühendatud kromaatilise kandle 70ndale sünnipäevale. Kontserdile pani punkti pea kõikidele eestlastele tuttav “Kulla kutse”.

“Üles, alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla,
vabana kui sinikirju lind.
Siia, sinna, lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.”

– ansambel Vägilased
“Kulla kutse”

Kolm Kõla tõi jahedasse, kuid üsna intiimsesse kivitorni siirast soojust ning hingerahu. Jään huviga ootama nende edasisi tegevusi!

Marliis Miilimäe

veebr. 26

Triinu Orgmets: “Kromaatiline kannel 70: VHK Muusikakooli kanneldajad”

Foto: Ann Kase

Arvustus. Kannel elab, hingab ja areneb.

Kontsertsarja Kromaatiline kannel 70 teine kontsert. Kontserdil astusid üles VHK MK kandle solistid Emma Loona Mängli, Mia Kukk, Tuule Kann ja Kertu-Liis Õnnis ning ühiselt ansambel Tuulekandled nime all 19. veebruaril Eesti Muusika- ja Teatrimuuseumis.

Kontserdil kõlasid viisid prantsuse ja eesti heliloojatelt. Esitati ka esivanematelt õpituid palu. Esindatud olid kromaatilised kandled, väikekandled ja ka päkarauakannel. Üllatuslikult kasutati ka poognaid. Kontserti alustati koosmänguga, kõlasid Miina Härma lugu “Ei saa mitte vaiki olla”, siis kolm prantsuse tantsu tsüklina. Seejärel esitas iga solist paar lugu individuaalselt. Lõpus kõlas kaks lugu jällegi koos ning esitati ka lisalugu. Palade vahele jutustas Tuule Kann mõne loo, mis tekitas koduse ja hubase meeleolu, sest suheldi palju publikuga. Toodi näiteid muuseumi eksponaatidega. Nagu hiljem selgus, mängiti esimese loo sissejuhatus muuseumi pilliga. Kontserdile järgnes vestlusring kandle tulevikust ja minevikust Eestis.

Repertuaar oli mitmenäoline ja valitud igati maitsekalt näitamaks iga õpilase individuaalseid oskusi. Koos esitatud palade juures oli näha, et ansambli liikmed suhtlesid omavahel ning nautisid koosmängu. Enim jäi hinge paitama siiski eesti heliloojate teosed ning esivanemate järgi õpitud lood. Neid kuulates tõi kandlekõla hinge mõnusa soojuse. Eriti paistis silma õpilaste pillimängu oskus soolo esituste ajal – puhas, selge, nobe, tempos, dünaamiline.

Puudu jäi vanaaegsest pärimuslikust stiilist ja tundest, mida vähene päkarauakandle esitus ei korvanud. Kuna tegu oli siiski kromaatilise kandlele pühendatud kontserdiga, siis on mõistetav, miks just sellele keskenduti, sest pilli eripära lausa nõuab keerukamat repertuaari ning oskuslikku mängu. Imestama pani just prantsuse heliloojate kirjutatud muusika, mis sobis eesti kandele suurepäraselt.

Tegu oli väga hubase ja mõnusa kontserdiga, peale mida tekkis soov ka ise rohkem pilli harjutada. Tuule oskuslik jutuajamine lugude vahepeal oli nauditav, lisaks said ka õpilased ise rääkida, mida nad kandlest arvavad. Kuulajana jäi hinge kriipima liigne korrektsus ja akadeemilisus, mis kandlemuusika puhul mulle ei meeldi. Mängiti palju noodist, varieerimist pala jooksul vähe ning kohati lühikesed lood. Kuid enim meeldis polka Felix Ritso järgi Kertu-Liis Õnnise esituses. Südame tegi soojaks ka lisalugu Jaak Johansoni sulest.

Teel koju sain aru, eesti kannel ei ole kindlasti mitte välja suremas ning elab, hingab ja areneb edasi. Peaasi, et jätkuks õpetajaid, kes oma teadmisi edasi annavad ning noori, kes just kandle kõlasse ära armuvad. Sest on teada, et naine on nagu helisev

kannel – pealtnäha lihtne mängida, aga vähe on neid mehi, kes oskavad seda õieti helisema panna.

Triinu Orgmets
TÜ VKA pärimusmuusika kandle eriala tudeng

veebr. 26

Marliis Miilimäe: “Kromaatiline kannel 70: VHK Muusikakooli kanneldajad”

Foto: Ann Kase

Eesti Kandleliit ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum kutsus ellu kontsertsarja “Kromaatiline kannel 70”, mille teine kontsert VHK muusikakooli õpilaste ning õpetajaga toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis 19. veebruaril kell 17:00.

Kontsert algas Miina Härma “Ei saa mitte vaiki olla” esitamisega. Seda laulu võib pidada õpetaja Tuule Kanni arvates ka üheks ilusaimaks lauluks, mida kandle peal mängitakse ning pühendas selle kandle emale Els Roodele.

Järgmisena viis kontsert kuulaja Eestist Prantsusmaale. Õpilane Emma Loona Mängli oli natukene aega tagasi koolis Erik Satie loomingut mänginud ning mööda käinud õpetajad olid sellest nii vaimustunud. Sellest tuli õpetajatel mõte korraldada Prantsusmaa teemaline täispikk kontsert. Sellel konkreetsel kontserdil võis kuulda lugusid nii Erik Satie, Jean-Luc Thomas`, Thoinot Arbeau, Francis Poulenc` kui Andre D. Destouches`sulest. Kuigi tegu oli välismaiste heliloojate ning teostega, kõlasid kandle peal kõik lood justkui kodumaiselt ja soojalt. Ilmselt on asi selles, et kannel on Eestile ainulaadne instrument. Kuulda oli ilusaid mahedaid bassinoote ning kõrgema registri helisevat meloodiat.

Kontserdi tegi eriliseks asjaolu, et koos kromaatiliste kanneldega võis kuulda ka päkarauakandle, väikekandle ning ka Leedu kokle mängu. Mind valdas suur üllatus, kui väikekannel võeti kätte kui viiul ja kandlekeeli poogna tõmmetega mängima hakati. See näitab, et kandle mängimisel on piiriks ainult inimese enda kujutlusvõime!

Kuulda sai ka orginaalset kandleloomingut Aarne Männiku, Gennadi Podelski ning Anti Marguste sulest. “Marguste oli oma nootidele kirjutanud märkme “kandlele ehk klaverile”. Ju ta arvas siis kandlest kui väikesest klaverist,” mäletas Tuule Kann rääkida.

Kontserdi lõpetasid rahvalikud lood Felix Risto, Igor Tõnuristi ning Alexander Mängli sulest. Koos publikuga lauldud lõpulood meenutasid meile kõigile vana head aega, kus muru oli rohelisem, taevas sinisem ning kandlemuusika iga peo oodatuim osa. See ei olnud ainult kontsert, vaid ka meie kultuuriajaloo tund. Ootan huviga kontserdisarja järgmist kontserti juba 12. märtsil samal ajal ja samas kohas!

Marliis Miilimäe